Minu kuue aastane on meister kinnaste ära kaotamises. Mis selle aga eriti naljakaks teeb on see, et mina ei ole kinnaste ja sokkide kuduja. Ma võin kududa peast kampsuneid, heegeldada peast Barbiele kleite ja õmmelda ning õmmelda. Aga ringiratast kudumine 5 vardaga - see on kohutav :D Aga paistab, et mul pole sellest siiski pääsu. Kuna memm on kaugel ning tal on väga töine graafik, et ei jõua iga aasta Saaremaa suunas 3-4 kindapaari teele saata, et asendada väikseks jäänud käesoojendajaid või siis kadunud abimehi. Ja minu lapsed pole tal ju ainukesed lapselapsed - tänaseks tal neid 7 juba.
Seega olen ma kuidagi moodi selgeks õppinud käpikute kudumise. Mu ema andis mulle isegi labakute otsa kokku võtmise õpetuse - kunagi ammu, kui esimest käpikute paari kudusin. Kas teadsid, et seda saab teha lausa kolmel erineval viisil? :D Ja neljas oleks siis see ümara otsaga. Ühesõnaga nüüdseks olen ma ära suutnud kududa 8 paari käpikuid. Mõni isegi siia blogissegi jõudnud ;)
Need lõngajäägi käpikud on siis mu meister kinda kaotajast pojale. Kes just vahetult enne talve tulekut eelmiste lapakute paari vasaku käe sõbra Tallinna jättis. Loodame, et need jäävad ikka enne väikseks kui ära kaovad :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar