esmaspäev, jaanuar 25, 2016

Kutsed sünnipäevaks


Jeerum aga nii ta on, et täna 10 aastat tagasi sündis meie väiksesse perre üks väga pisike plika-tirts. Ta oli kõigest 47 cm pikk ja 3030 g raske. Nüüd on ta täitsa korralik preili, kellel on iga asja kohta oma arvamus. Ja teate, iseloomult väga oma emme moodi :D  Et vahel on tunne nagu kusagil väga ammu aega tagasi, on täpselt sama asi juhtunud aga siis olin ma teises rollis :P Isegi see planeerimine ja ära korraldamise on neiu minult pärinud. Ehk siis teisisõnu oma esimest juubelit korraldati juba poolest suvest, et oleks ikka nn juubeli vääriline :D Aitasin siis teda sellega, et tegin ühed juubeli väärilised kutsed.


Palju õnne minu armas Põrnikas!

pühapäev, jaanuar 17, 2016

Käpikud pojale


Minu kuue aastane on meister kinnaste ära kaotamises. Mis selle aga eriti naljakaks teeb on see, et mina ei ole kinnaste ja sokkide kuduja. Ma võin kududa peast kampsuneid, heegeldada peast Barbiele kleite ja õmmelda ning õmmelda. Aga ringiratast kudumine 5 vardaga - see on kohutav :D Aga paistab, et mul pole sellest siiski pääsu. Kuna memm on kaugel ning tal on väga töine graafik, et ei jõua iga aasta Saaremaa suunas 3-4 kindapaari teele saata, et asendada väikseks jäänud käesoojendajaid või siis kadunud abimehi. Ja minu lapsed pole tal ju ainukesed lapselapsed - tänaseks tal neid 7 juba.



Seega olen ma kuidagi moodi selgeks õppinud käpikute kudumise. Mu ema andis mulle isegi labakute otsa kokku võtmise õpetuse - kunagi ammu, kui esimest käpikute paari kudusin. Kas teadsid, et seda saab teha lausa kolmel erineval viisil? :D Ja neljas oleks siis see ümara otsaga. Ühesõnaga nüüdseks olen ma ära suutnud kududa 8 paari käpikuid. Mõni isegi siia blogissegi jõudnud ;)

Need lõngajäägi käpikud on siis mu meister kinda kaotajast pojale. Kes just vahetult enne talve tulekut eelmiste lapakute paari vasaku käe sõbra Tallinna jättis. Loodame, et need jäävad ikka enne väikseks kui ära kaovad :D