reede, juuli 22, 2016

Meite pere kirivöö

Lubage mul teile esitada meie pere päris oma kirivööd, mille muster ei tohiks olla ühegi juba loodud Pöide kihelkonna kirivöö mustri koopia. Ma vähemalt loodan :) Sest selle mustri algne kuju pärineb mu abikaasa esivanemate erakogust, mille mustrit ja värvi valikuid ma oma soovi järgi veidike muutsin. Nii moodustus midagi täiesti uut aga samas jäi alles seos esivanematega. 


Miks ma tegin täiesti uue, mitte ei järginud täpselt vana kirivöö mustriridu. No ma olen selles suhtes natuke jonnakas :D Nimelt ei usu ma, et terve kihelkonna naised kõik kandsid täpselt ühesuguseid rahvariideid ja aastast aastase ikka ja jälle ühesuguseid mustreid lõid. Seda on nii paganama raske uskuda, sest ei tea ma ka praegu ühtegi naist, kes tahaks täpselt samasuguse kleidiga peole minna, mis kellelgi juba seljas on. Ning ei usu ma ka seda, et kui Pöide kihelkonna mees omale Põltsamaalt naise võttis, siis too noorik kaasavaraks vaid Pöide kihelkonna rahvarõivaid teha vorpis. Ju tema veimevakka ikka Põltsamaa mustritega asjad sattusid ja hiljem need mustrid ka tema käsitöös koos Pöide mustritega mängima hakkasid. Miks muidu me sarnaseid detaile erinevate kihelkonna rahvarõivastelt leida võime? Ning kui Põltsamaa nooriku loodud rahvarõivad pärandusid põlvest põlve edasi Pöide kihelkonnas, siis nüüdseks muuseumis on nad ka kirjas kui Pöide kihelkonna rahvariided. Olgugi, et valmistaja ja mingid mustrid on Põltsamaa päritolu :D Seega ei tohiks öelda, et kui sa hakkad rahvarõivaid looma, pead sa tegema kellegi loodud rõivaste ja mustrite koopia. Muidugi kui sinu eesmärk on teha koopiat, siis see on sinu õigus ning mitte keegi ei tohi seda hukka mõista. Aga mina tahan midagi täiesti oma, midagi mille sisse on kirjutatud minu ja minu pere lugu. Kust sa leiad, midagi mu mehe päritolust ja midagi mis näitab, kust olen mina pärit. Midagi mis on päris meite oma ja täitsa Pöide kihelkonna rahvarõivas :D Seega hinda kõrgelt ja ära unusta vanu looduid mustreid, kuid ära karda jätta jälge iseenda loovusest ;)


Pöide kihelkonna kirivöö aastast 2016. Pikkust 280 cm, koos narmastega 303 cm. Narmad punutud 6 väiksemasse palmikusse, mis on ühtselt kokku seotud. Kasutatud halli linast lõime ja sinist, punast ning rohelist lambavillast lõime. Kirivöö on 6,5 cm lai. Kirivöö omanik Helena.

laupäev, juuni 18, 2016

Kaardid õnnesoovide jaoks

 Ma olen kohe täiesti aus - mul tavaliselt ei õnnestu midagi tähtpäevadeks valmis saada. No lihtsalt ei õnnestu! Ja ma ei teagi miks :) Aga nüüd olen ma ennast veidike kokku võtnud ja suutsin 24 h-ga asja ikkagi ära teha, kuigi aega oli vähemalt nädal. Ju ma siis ikka ei toimi enne kui tähtaeg ukse ette jõuab ja pinge viimase peal ärevil on :D

Millega ma siis hakkama sain? Lõikasin ja kleepisin kokku kaks kaarti. Esimese tegin ma Volbriööks valmis ehk siis teisisõnu väga ammu aega tagasi. Aga ega ma siis ju pilti kohe teinud, sest ega mul ju fotokaamerat kodus pole :D (loe siin pigem, et kuna kohe-kohe pidi peole mine ma siis suurest kiirustamisest unustasin lihtsalt ära). Õnneks sai kaart ikkagi õigeks ajaks valmis ja ämmale õnnesoovid juubeli puhul ikka isetehtud kaardikesega edasi antud ;) Ja selline ta siis sai, ülimalt naiselik.


Oma teise kaardiga sain hakkama nüüd paar päeva tagasi. Nimelt lõpetas täna meie suguvõsa esimene lapselaps (minu venna esimene poeg) põhikooli. Ning mina kui äärmiselt uhke ja ainuke tädi sain selle au talle ise kaarti teha või oli see pigem nii, et mu ema helistas ja ütles, et ma pean tegema :D Oli kuda oli aga mulle meeldis seda kaarti teha, sest ta kukkus taaskord jälle välja kuidagi nii iseenesest. Viis päeva vaevlesin loomekriisis ning viimane 4 h nägin tohutult vaeva, et idee oleks reaalselt sama ilus kui peas ette kujutasin. Siis jooksin postkontorisse ja saatsin kulleriga kaardi Saaremaalt Konguta valda, et ta ikka vähemalt laupäeva hommikuks kohale jõuaks. Ja seda kõike tegin ma muidugi neljapäeval 2 päeva enne lõpuaktust. Ime, et kaart kohale jõudis (aga võib-olla ei jõudnudki, sest ega ma pole küsinud) :D

neljapäev, märts 10, 2016

Kutsed

Meisterdasin oma ämmale sünnipäeva kutsed. Nagu tavaliselt andis ta mulle vabad käed, et tee millised ma ise tahan. Võib arvata, et selline vabadus võib olla iga isetegija õnnistus. Lase vaid fantaasial lennata. Tegelikult on see päris libedale jääle minek, sest sa mitte kunagi ei tea, kas lõpp tulemus peale su enda ka teistele meeldib. Mul vist läks seekord õnneks :)

Tegin ma siis hästi lihtsad keskelt avatavad kutsed. Värvideks kasutasin lillat, valget ja hõbedast. Nii valgel kui ka lillal paberil oli metalne läige. Isikupära paberitükkidele andsin ma hõbedase dekoratiivpaelaga ning pärlitega. Kutsete avamiseks ja sulgemiseks tegin nn lukusüsteemi, et avades tuleb pärleid paela pidi alla tõmmata. Kutsete sisse kirjutasin ma käsitsi, mis oli vast kogu protsessi kõige õudsam osa (nimelt ei armasta ma oma käekirja üldse ja harjutama pidi korralikult, enne kui julgesin kutseid sodima hakkata).



Noh ma ei tea kuidas teile tundub aga mulle nad isegi meeldivad. Arvestades, et ma pole suurem asi paberiga mässaja ja kogu lahendus tuli niiöelda käigu pealt. Sest ega ma poodi minnes ju teadnud, mis värvi paberid ja mismoodi ma nad lõikan, kleebin ja voldin. Ning mida ma sinna juurde panen. Seega täitsa 5+

Materjal: Paberid Bürootaevas ning paelad-pärlid Kangadzungel.

esmaspäev, jaanuar 25, 2016

Kutsed sünnipäevaks


Jeerum aga nii ta on, et täna 10 aastat tagasi sündis meie väiksesse perre üks väga pisike plika-tirts. Ta oli kõigest 47 cm pikk ja 3030 g raske. Nüüd on ta täitsa korralik preili, kellel on iga asja kohta oma arvamus. Ja teate, iseloomult väga oma emme moodi :D  Et vahel on tunne nagu kusagil väga ammu aega tagasi, on täpselt sama asi juhtunud aga siis olin ma teises rollis :P Isegi see planeerimine ja ära korraldamise on neiu minult pärinud. Ehk siis teisisõnu oma esimest juubelit korraldati juba poolest suvest, et oleks ikka nn juubeli vääriline :D Aitasin siis teda sellega, et tegin ühed juubeli väärilised kutsed.


Palju õnne minu armas Põrnikas!

pühapäev, jaanuar 17, 2016

Käpikud pojale


Minu kuue aastane on meister kinnaste ära kaotamises. Mis selle aga eriti naljakaks teeb on see, et mina ei ole kinnaste ja sokkide kuduja. Ma võin kududa peast kampsuneid, heegeldada peast Barbiele kleite ja õmmelda ning õmmelda. Aga ringiratast kudumine 5 vardaga - see on kohutav :D Aga paistab, et mul pole sellest siiski pääsu. Kuna memm on kaugel ning tal on väga töine graafik, et ei jõua iga aasta Saaremaa suunas 3-4 kindapaari teele saata, et asendada väikseks jäänud käesoojendajaid või siis kadunud abimehi. Ja minu lapsed pole tal ju ainukesed lapselapsed - tänaseks tal neid 7 juba.



Seega olen ma kuidagi moodi selgeks õppinud käpikute kudumise. Mu ema andis mulle isegi labakute otsa kokku võtmise õpetuse - kunagi ammu, kui esimest käpikute paari kudusin. Kas teadsid, et seda saab teha lausa kolmel erineval viisil? :D Ja neljas oleks siis see ümara otsaga. Ühesõnaga nüüdseks olen ma ära suutnud kududa 8 paari käpikuid. Mõni isegi siia blogissegi jõudnud ;)

Need lõngajäägi käpikud on siis mu meister kinda kaotajast pojale. Kes just vahetult enne talve tulekut eelmiste lapakute paari vasaku käe sõbra Tallinna jättis. Loodame, et need jäävad ikka enne väikseks kui ära kaovad :D

kolmapäev, detsember 09, 2015

Heategevuslik jõululaat lasteaias

Homme ja ülehomme toimub mu laste lasteaias taaskord heategevuslik jõululaat, mille tulu läheb õuesõppe vahendi soetamiseks lasteaiale. Ka mina andisin oma väikese panuse, et laat ikka toimuda saaks. Heegeldasin laadale kaks Barbie kleiti müügiks ja ühe loterii tarbeks.


Lisaks heegeldasin ka linasest niidist ühe korvikese ja täitsin korvi kohaliku pagariäri värskete toodetega ning juurde sai veel pandud väikese meierei isetehtud juustu :D Et mäng lõbusam oleks meisterdasin ka kaks paberkotti, kuhu saab saiakesed ja juustu pakkida.


Külasta siis võimalusel Ristiku lasteaia jõululaata ehk leiad just sealt mõne omanäolise jõulukingi ja saad anda oma väikese panuse lastele, kes on meie tulevik :D


Leia Runa üles ka Facebookist ;)

pühapäev, november 29, 2015

Isetehtud säilituskarbid

Kui väikeste mänguasjade hulk hakkab selliseid mõõtmeid võtma, et suurest kastist põrandale valades on terve põrnad neid täis ning õigeid asju ikka üles ei leia. Tuleb nad kuidagi moodi ära sorteerida ja korda seada, et edaspidised mängud lihtsamalt läheks. Kõige lihtsam viis on minna kodusisustuspoodidesse ja osta sealt suurem kogus säilitus karpe. Aga see on suhteliselt kulukas protsess. Teine võimalus on aga ise teha omanäolised säilituskarbid :D

Selleks läheb vaid vaja:
  • tühjalt seisma jäänud kingakarpe
  • PVA liimi ja pintslit
  • kääre
  • ehituspoest meelepärast tapeeti (või mõne toaremondist järele jäänud tapeedi jääke)
  • naasklit ja hobipoest käsitööraame või kleebitavaid etikette


Pärast mitme tunniseid lõikamise ja liimimise tööd on kõik laiali olevad asjad ilusasti omatehtud säilituskarpidesse paigutatud ning järgmine kord piisab vaid ühe väikese karbi võtmisest, et kõik vajaliku kohe kätte saada. Ja emme on ka tunduvalt rõõmsam :D