Terve maikuu sai hoolega heegeldamisega tegeldud, sest pärast järjekordset kaltsuvaiba pesu tõdesin, et see vaibake tahab uut mina saada. Ega muud ülejäänudki - käärid sisse ja üles ta hargneski (muidugi mees aitas kaasa :D). Ja ei läinudki kaua, kõigest kuu, ning sain valmis. Vaip tuli hea - tugev, et kui tolmuimejaga vaiba kallale lähen siis ei pea terve pere raskuseks peal olema :P
Ainuke häda kogu selle heegeldamisega oli see, et näpud näe pole harjunud suurt heegelnõela käes hoidma ja nii mõnigi päev mõtlesin, miks mu sõrm nii hell on ja kust see karedus sinna tekkis :D Muideks, kaltsuvaiba vanem vorm oli kootud kangastelgedega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar