Eile sain ma valmis oma esimesed käpikud ja ma ei tee nalja - just nimelt esimesed. Ma oskan kududa kampsuneid, salle ja mütse aga käpikuid, sõrmikuid ja sokke kohe mitte :D Et mis ma koolis tegin?! Noh, mul on super vahva emme, kes oma plika tirtsu hädast välja aitas ja minu vildina kootud käpikud üles harutas ja valmis kudus (loodan, et käsitöö õpetaja ei saa seda kunagi teada :P). Ning kuna kõik minu käpikud, sõrmikud ja sokid kudus valmis minu super vahva vanaema, siis polnud ka vajadust õpida. Kuni tänaseni! See talv tuli nii ootamatult, et mu emmeke 382 km Kuressaarest lihtsalt ei jõudnud käpikuid valmis ning vanaemat enam ka pole :( Seega ei jäänudki mul muud üle, et vardad kätte ja kuduma. Pärast mitmeid kõnesi emmele ja lõnga otsinut, sest ega ma ju veel arvestada ei oska - kas sellest lõnga jäägist tuleb paar käpikuid või mitte, sain ma nad valmis. Muidugi tuleb kahetsusega tõdeda, et poole kudumise peale selgus, et pojale on nad suured - seega sai uueks omanikuks Helena. Ega siis midagi vardad uuesti pihku ja muidugi mobiil käe ulatusse :D
4 kommentaari:
Väga ilusad ju! :D
Nii tuttav tunne. Ma kudusin ka sel aastal esimest korda ühed tõelised käpikud. Koolis tehtut ei saa kinnasteks lugeda. :):)
No ma arvan, et kui su õpetaja ka sellest teada saaks, siis ega tal midagi selle teadmisega enam peale hakata ei ole :D
Loodetavasti on käed nüüd soojad :)
Armsad kõpikud.
Asi naljas kaugel, mõistan sind. Minul pole veel neid esimesigi ette näidata. ;))
Oehh, kui ilusad! Mõnusad talvised värvid!
Minu kooliaegsed käpikud lõpetas ema. Aga õps teada ei saanud õnneks :)
Postita kommentaar